esmaspäev, 24. juuli 2017

Kas halb kunst on olemas?

Veeresin täna hommikul Facebookis nagu ikka ja nägin ühe inimese kaht postitust Eesti suurimas ostu-müügi grupis. Ta müüs oma joonistatud ja värvipaberitest meisterdatud pilte, väites, et need on sellised tunnetuslikud asjad, mida vaadates hakkab elus kergem jms. Ma olen kahtlemata nõus, et nende tegemine sellele inimesele endale on teraapilise jõuga, aga teistele inimestele tekitas see rohkem küsimärke: kas see on mingi nali? 

Millest ma nüüd kirjutada tahan ja mida olen ammu mõelnud, on see, et olemas on ka halb kunst. Mulle aga tundub, et "normaalses" ühiskonnas sellist asja justkui ei tohiks olla või sellest ei tohi rääkida. Ma usun ka, et sageli inimesed ei tule selle pealegi, et võiks olemas olla ka halb kunst. Kui keegi julgeb öelda oma arvamust mingi loometöö kohta, siis vastatakse, et "ah, sa ei saa aru, see on kunst!". Ja muidugi see klassikaline lause, et "kunst ei ole kunsti teha, kunst on kunstis kunsti näha". Ehk siis vaataja on loll. See viimane lause muidugi juba tüürib sinnapoole, mida minagi silmas pean, sest ärgem jätkem tähelepanuta ka esimest poolt: "kunst ei ole kunsti teha".

Tartus loomemajanduskeskuses toimub päris sageli noore kunsti oksjonid. Oksjonile valitud tööd pannakse aegsasti ka netti üles ja huvi pärast ma neid ikka vaatan. Mõned kursaõedki on oma tööd sinna saanud. Noor kunstnik valib ka oma alghinna ise, enamjaolt on see mõistlik, aga vahel vaatan ja kukun pikali. Mitte ainult alghinna pärast, vaid ka selle pärast kui palju (loe: vähe) tööd selle raha eest tehtud on. Üks põhiline kriteerium, mille järgi mina kunsti hindan, on see, kas ma näen, et inimene on sellega vaeva näinud. Teos ei pruugi olla minu maitse, aga kui ma näen, et inimene on tööd teinud, siis ma suudan ka seda hinnata. Kolm tissidega kriipsujukut ja küsida selle eest tuhat eurot - appi. Või siis näiteks see teos, mille pärast olen kunagi siin blogis juba appi karjunud.

Ainult vaeva nägemise eest ei plaksutata ka muidugi iga kord, sest see pole ainus kriteerium. Pean siin silmas just seda esimeses lõigus mainitut, sest tema oli oma töödesse aega pühendanud küll. Väga olulised on ka kompositsioon, värvide kasutus ja kokkusobivus ning veel üks väga oluline, mille peale sageli ei tulda - korrektsus. Kui õhukesele värvilisele paberile PVA-liimiga lillelehti kleepida, siis see paratamatult jääb laperdama. Kui oma teraapiline kunstiteos tehakse ruudulisele A4 paberile, siis ei ole mõtet loota, et keegi seda ühe euro eestki osta tahab. Liimiplekid, kääridega lõigatud augud, kõverad ääred - suur EI!

Igaks juhuks pean ütlema, et ma ei väida end mingisuguseks suureks kunstnikuks olevat, et siin julgen oma närust arvamust avaldada. Kindlasti mitte. Kunsti üle arutamiseks ei pea ju üleüldse ise kunstnik olema, see teema on kõigi jaoks avatud. Küll aga soovin ma, et julgetaks rohkem rääkida sellest, et halb kunst on ka olemas. Ja see on täiesti okei - nii sellest rääkimine kui ka see, et see olemas on.

Et postitus ilma pildita ei jääks, siis lõpetuseks üks Hiiumaa põrnikas. Värvid on, kompa on, vaeva nägin ka, sest kükitamine oli raske :D.

reede, 16. juuni 2017

Maalipraktika

Tegin paar nädalat tagasi maalipraktika ära, mis mul I kursuse lõpus tegemata jäi, sest selleks ajaks oli kõht juba nii suur ja jaksu veidi vähevõitu. Praegu mõeldes ega polekski väga võimalik olnud maas istudes maalida. Ja siis sealt maast kuidagi püsti saada.. vedas, et kool mulle ikka ilusti vastu tuli.

Aga mida maalipraktika endast üldse kujutab? Väga lihtne: maalimine vabas õhus ehk vabaõhumaal ehk plein air ehk plenäärmaal (esimest korda näen ja kuulen sellist varianti, suht jube). Maalida tuleb koha peal otse looduses. Väga rikastav mitmes mõttes, aga halva ilmaga ei ole kuigi mõnus nagu meil tol nädalal ka ette tuli. Ühel päeval ma lausa panin talvejope jälle selga. Kasutada võis nii akvarelli kui ka akrüüli, aga kuna akvarelliga tuleb natuke vähem asju kaasas tassida, siis tegin kõik tööd ikka nende värvidega. Esimese kursuse maalipraktika on linnas, järgmistel aastatel on väljasõidud kusagile.

Kuna ma tervet nädalat kohal käia ei saanud, siis hakkasin juba varem pihta, et kümme tööd ikka kokku saada. Hädapärast kasutasin ära ka paar aastat tagasi supilinnapäevadel tehtud vabaõhumaalid, mida natuke nüüd täiendasin. Naljakas on see, et need tööd on hoopis teistsugused, kuigi ma pole vahepeal üldse akvarelli teinud. Kogu väljapanekule andsid need kaks natuke teistsugust nooti ka juurde. Maalisin Viljandis, suvilas, kooli ümbruses, Tartu botaanikaaias, Emajõe ääres ja Tamme-Lauri tamme.



Kui ma kooli esimesel aastal tundsin, et ma ei oska akvarelliga üldse midagi teha, no lihtsalt ei tule välja, siis nüüd oli kuidagi teistmoodi. Mõne tööga olin täitsa rahul. Nt on minu lemmikud botaanikaaias tehtud roosa puu ja Turu sild.




Hindamine oli arvestuslik, kuid õpetaja ütles meile siiski ka hinded, mis ta oleks pannud. Mina oleks B saanud, sest osad motiivivalikud olid natuke jamad ja mõnes kohas valguse-varju kontrastid kehvad jms. Endaga jäin aga rahule. Isegi kahju, et läbi sai nii ruttu. Korraks sain koolimaitse suhu ja juba jälle vsjoo. Küll aga loodan ma väga, et jõuan ja tahan suvel kätt soojas hoida. Mingi kibelemine on nüüd kogu aeg sees.

neljapäev, 4. mai 2017

Natuke kunsti köögiseinale

- Halloo?
- Kas see oled sina?
- Jaa, mina!

Täiesti okei on ju aastas üks-kaks postitust teha, blogi õitseb mühinal. Tegelikult on tõde see, et ma tõesti ei olegi üldse midagi kunstilist teinud. Vahel väga harva olen miskit kritseldanud, põhiliselt raamatusse "642 Things to Draw", aga kuna ma olen kehv peast joonistaja, siis on needki enamjaolt maha joonistatud ja no mis neist ikka väga näidata, eksole. Harrastuskunstnike stuudios ma pole ka käinud, kuigi vabalt oleks aega ja tahtmist on ka olnud. Ma ei oska vastata, miks. Lootust aga ei maksa veel maha matta, ehk hakkab sügisest blogi uuesti elama. Nimelt lähen siis kooli tagasi. Hirm on päris suur, sest käsi on ikka metsikult roostes.

Tänane postitus aga ei ole niisama tilulilujutt, ma tõesti lõpuks ka nikerdasin midagi. Üks õhtu olid mu Mikud kusagil kahekesi seiklemas ja mul tuli isu viia ellu üks ammune idee - teha kööki seinale üks.. hmm.. seda võiks ilmselt assamblaažiks nimetada (ehk siis kolmemõõtmeline kollaaž). Idee jäi kunagi ammu Pinterestist silma ja on tegelikult väga lihtne: ajada kokku hunnik kunstlilli, need lõuendile/alusele liimida ning spreivärvidega üle lasta. 


Lõuendiks kasutasin ära ühe vana ja koleda maali, mida ma nagunii kusagile ei riputa. Kunstlilli küsisin taaskasutuse grupist, liimimisel tuleks kindlasti liimipüstolit kasutada ja spreivärvid ostsin kunstipoest, Molotowi omad peaks olema päris hea kvaliteediga. Lõikasin kõik õied varte otsast maha, lehti jätsin ka alles ja liimimine alga! Õite lõikamiseks ja liimimiseks kulus mul lõpuks vist ca 5-6 tundi, oi kus mu kondikesed ikka valutasid, kui ma end põrandalt üles ajasin. Vana inime, mis teha.



Vaatasin, et see on ju sellise kirjuna ka päris lahe, aga tahtsin ikkagi üle värvida, nii nagu mu algne ettekujutus oli. Kuna spreivärvid haisevad päris hullusti ja lendleb kergelt, siis värvida tuleks kindlasti hea ventilatsiooniga kohas. Mina tegin seda rõdul. Panin vakstu maha, et rõduvaipa ära ei rikuks.


Teine päev panin veel teise kihi ka peale ja tegin mõningaid parandusi siit-sealt. Kohati, eriti rooside puhul kumab algne värv pist läbi ja see mulle meeldib, annab väikse nüansi veel juurde.

Riputamiseks liimisin jällegi liimipüstoliga takunööri raami külge. Takunööri just seepärast, et see on vastupidav ja kare, ei hakka naela või konksu otsas väga kergesti sõitma, nagu nt tamiil teeks.


Ja nii ta valmis ja seina saigi!



Algul vaatasin, et jäi natuke väikeseks, aga tegelikult kuna seal toimub nii palju, siis see täidab mu köögiseina väga hästi ära. Minu meelest tuli päris lahe välja :).


laupäev, 6. august 2016

Kuidas ise teha korduvat mustrit

Sattusin mõni aeg tagasi väga lihtsa ja loogilise meetodi peale, kuidas ise teha korduvat mustrit, näiteks oma joonistusest (link). Täna tuli see uuesti meelde ja tekkis tahtmine midagi kritseldada. Teeks blogile ühtlasi uue tausta. Jälle.

Õpetus ise on väga lihtne. Võta ruudukujuline paber ja joonista sinna mida iganes soovid. Ainuke asi - ära joonista üle ääre, st et ese ei jääks paberile poolikult.


Seejärel lõika paber täpselt pooleks. Soovitan kasutada paberinuga, mitte kääre, saab sirgema lõikejoone.


Nüüd vaheta paberitükid ära


ja teibi tagant kinni. Oluliselt närvesäästvam on kasutada väikesi tükke, mitte pikka riba, mille kinnitamise ajal lähevad paberid kindlasti paigast ära.


Nüüd lõika paber uuesti pooleks, aga teistpidi (tekib neli väikest ruutu).


Ja vaheta paberid taas ära ning teibi kinni.


Nüüd joonista täis keskele tekkinud tühi ala.


Algne ingliskeele õpetus räägib nüüd, et kopeeri seda ja pane tükid kokku. Jah, nii saad ka korduva mustri, aga mis sellega peale hakata? Mina skännisin arvutisse ja Photoshopi abiga kaotasin ära lõikejooned, mis siiski paistma jäid, ning tegin tausta puhtaks valgeks, sest skännitud paber on toonilt ikkagi hallikas, mitte täiesti valge, ja - voila!


Tegin faili mõõtmed väiksemateks ja saigi blogile taust valmis. Arvutis on muidugi ka palju lihtsam mustrit kordama panna.


Proovige järele, täitsa lõbus on :). Võiks lausa väikese ülekutse teha: igale blogile omajoonistatud taust! Originaalne ju!

kolmapäev, 3. veebruar 2016

Tee ise mänguasjakast

Ma ei ole siiski oma väikest blogi täielikult maha jätnud ja üle pika aja saan postitada midagi asjalikumat. Nimelt oli mul mahti meisterdada ise üks mänguasjakast. Ma kahjuks ei mäleta enam, kust ma algselt selle idee leidsin, aga noh, see pole ka mingi selline asi, mille peale oleks raske tulla.

Mida vaja läheb?
  • pappkast
  • kangas
  • PVA liim
  • õmblusmasinat (saab ka ilma)
  • pintsel, käärid, pikk joonlaud jms töövahendid
Meil oli seisma jäänud kohvimasina kast, mis on täpselt paraja suurusega. Kanga valisin sellise tugevama ja mitte läbi kumava, muidu jääb kasti peal olevad pildid ja kirjad paistma. Algul mõtlesin teha ilma kaaneta kasti, aga sellel oli täitsa okei kaas olemas, lõikasin ära vaid külgmised papitükid.


Kuna kasti põhi oli selline volditud ja kergesti sissevajuv siis kõigepealt kleepisin väljapoole põhja peale kaks kihti ajalehepaberit ja lasin kuivada. PVA on ses suhtes väga hea liim, et see nagu kivistub ära ja teeb kasti tugevaks. Seejärel mõõtsin ja lõikasin kangast välja põhja tüki, igasse äärde 4 cm ülekeeramise varu ja liimisin peale. Liim on mõistlik panna karbile ja siis kangas peale siluda.


Kaanega tekkis mul selline mõte, et see võiks ka kinni käia. Otsustasin kangast õmmelda kaks laia paela, mis üle ääre trukkidega kinni käivad (pildid seletavad ilmselt paremini). Koos kaanetükiga lõikasin kangast kohe välja ka külgede tüki. Tuleb hästi läbi mõelda, kuhu on vaja jätta ülekeeramise varu. Ma isegi kritseldasin väikese kujutise silme ette, et kangast väljamõõtmine valesti ei läheks. Ja ei läinudki. Ei olnud Murphy päev.


Enne kaanetüki liimimist õmblesin valmis paelad ja need omakorda kaanetüki külge, seejärel nõela-niidiga trukid paelte otstesse. Alles siis liimisin kanga kaanele.



Külgede tüki puhul õmblesin alumisele äärele lihtsa palistuse, aga kui on selline hea kangas, mis ei hargne, siis tegelikult pole vahet. Ma lihtsalt kujutasin ette, et nii on äkki ilusam. Ülemisele äärele jätsin jälle üle serva keeramise varu. Ja ega rohkem polnudki vaja teha, kui viimane tükk külge liimida ning lasta ilusti ära kuivada. Valetan juba! Viimane samm oli hoopis trukkide teine pool kasti külge liimimine, seda tegin Super Attackiga.


Georg muidugi lootis, et ma hoopis talle ilusa kasti tegin, kus ta saaks sees passida, aga no kahju küll.


Pisivigu sai mitmeid, neid ma üles loetlema ka ei hakka, ja ega neid näeb vaid väga täpsel uurimisel. Üldiselt olen tulemusega jube rahul, selline armas ranitsa mulje jääb nende paeltega. Lihtne, odav ja ilus!